Kui Eesti rahvas 2025. aasta suvel taas Tallinnasse koguneb, saab sellest järjekordne lehekülg meie rahvuslikus suurteoses. XXVIII üldlaulupidu ja XXI tantsupidu kannavad tänavu nime ISEOMA – ja see ei ole lihtsalt sõnamäng, vaid tabav kokkuvõte kogu liikumise olemusest. Sest kui laulupidu on kellegi oma, siis on ta just „ise oma“ – iga koorilaulja, pillimehe, rahvatantsija ja pealtvaataja sisemine asi. Mitte midagi pealesurutut, vaid miski, mis tuleb sügavalt seest.
Laulupeo lugu ulatub üle 150 aasta
Laulupidude ajalugu Eestis on pikk ja kandev. Esimene üldlaulupidu toimus Tartus aastal 1869. See oli rahvusliku ärkamise aeg ja kooride ühine laulmine kandis endas selget sõnumit: me oleme rahvas, meil on keel, meil on oma kultuur. Sellest sai traditsioon, mida ei suutnud murda ei tsensuur, okupatsioon ega muutuvad ajad.
Laulupeod on aset leidnud regulaarselt, kuigi mõnel perioodil tuli pidada ka „vaikseid aastaid“. Ajalooliselt on need peod olnud seotud tugevalt rahvustunde, keele säilimise ja kultuurilise järjepidevusega. Nii laulu- kui ka tantsupidude traditsioon kanti 2003. aastal UNESCO vaimse kultuuripärandi nimekirja.
Tänaseks on laulupidu kasvanud niivõrd suureks, et tegemist on suurima regulaarse koorimuusika festivaliga terves maailmas. Viimati osales üle 35 000 esineja ning pealtvaatajate arv ületas 100 000. See ei ole ainult kultuurisündmus – see on logistiline, sotsiaalne ja rahvuslik nähtus.
2025. aasta pidu: ISEOMA toimub 3-6. juulil Tallinnas
ISEOMA toob kokku sajad kollektiivid üle Eesti ja välismaalt. Suveks kulmineeruv pidu on mitme aasta töö tulemus – repertuaariõppest, eelproovidest, žüriide hindamistest ja lõppvalikust alates.
Laulupeo programm jaguneb traditsiooniliselt kolme-nelja päeva peale. Alustatakse tantsupeoga Kalevi staadionil, järgneb rongkäik ja kulminatsiooniks suur laulupeo kontsert Tallinna Lauluväljakul. Kontserdi lõpus kõlav “Mu isamaa on minu arm” (sõnad Lydia Koidula, viis Gustav Ernesaks) on hetk, kus korraks seisatab ka aeg. Seda laulu ei esitata lihtsalt – see juhtub koos kõigi kohalolijatega. Tänavuse aasta peo repertuaar peegeldab taas põimumist klassikalisest koorimuusikast ja uuematest lähenemistest. Fookuses on muusika, mis räägib inimesest endast – tema juurtest, valikutest ja kohalolust.
Milline on kaasaegne laulupeomeene?
Kui laulupidu kestab mõned päevad, siis mälestused kestavad kauem. Ja just sellepärast on iga laulupeoga seotud ka oma meenekollektsioon. Need ei ole lihtsalt suveniirid, mida korraks vaadata ja kapinurka visata. Tänane meene on tihti praktiline, disainitud nii, et seda kannaksid päriselt ka pärast pidu.
ISEOMA ametlikud meened on saadaval Sokisahtli e-poes ja peo ametlikus veebipoes. Kollektsioon on loodud koostöös disainerite ja tootjatega, kes tunnevad nii kooriliikumist kui ka igapäevaelu vajadusi. Sa ei leia sealt lihtsalt logoga T-särke. Valikus on näiteks kvaliteetsed pusad, kestlikud kandekotid, vihmakeebid, mida ei pea prügikasti viskama pärast esimest kasutust, ning sokid, millel on väärt rohkem kui ainult korraks soojad jalad.
Mis teeb need meened eriliseks, ongi nende kontekst. T-särk on T-särk ainult siis, kui selle küljes pole lauluväljaku tolmu, öömajale jooksmise väsimust ja ühise hääle kõla. Pärast pidu muutub see esemeks, millel on lugu.
Lisaks praktilistele toodetele leiab e-poest ka väiksemaid sümboolseid kingitusi – magnetid, märgid, kleebised. Need sobivad hästi juhendajatele, koorikaaslastele või toetavatele pereliikmetele, kes aitasid noore tantsija igal pühapäeval trenni viia.
5 põnevat fakti laulu- ja tantsupidude ajaloost
1. Naisi ei lubatud esialgu lavale
Esimesel üldlaulupeol 1869. aastal Tartus said osaleda ainult meeskoorid ja puhkpilliorkestrid. Naiste kaasamine oli tol ajal liiga uudne idee. Alles 1891. aastal lubati naiskoorid ametlikult kavva – ja tänaseks moodustavad naised suure osa peo kandvast jõust.
2. Laululava valmis alles 1928. aastal
Kuigi laulupidusid peeti varemgi Tallinnas, sai Lauluväljak oma ikoonilise laululava alles 1928. aastaks. Konstruktsioon valmis rekordkiirusel – vaid 4 kuuga. Hilisem kuppel (arhitekt Alar Kotli ja insener August Komendant) valmis 1960. aastal ja on tänaseni üks tuntumaid sümboleid Eesti kultuuriloos.
3. 1947. aasta laulupidu oli sõnum võimule
Nõukogude tsensuuri kiuste kanti 1947. aasta peol ette Gustav Ernesaksa „Mu isamaa on minu arm“. See ei olnud lihtsalt ilus kooriteos – see oli ka poliitiline žest. Pealtvaatajad nutsid, lauljad laulsid läbi pisarate ja võim ei suutnud seda enam peatada. Sellest sai peo lõpulugu, mis kõlab siiani iga suure laulupeo lõpetuseks.
4. Tantsupidu on noorem vend
Tantsupidu ei ole laulupeo algusaegadest osa. Esimene üleriigiline tantsupidu toimus alles 1934. aastal. Alguses oli tants vaid lisaprogramm, kuid väga kiiresti kasvas sellest iseseisev ja võrdselt tähtis sündmus. Tänaseks on paljude jaoks just tantsupidu kõige emotsionaalsem osa kogu suurest peonädalast.
5. Laulupidu aitas kaasa taasiseseisvumisele
1988. aastal, laulva revolutsiooni päevil, kogunesid sajad tuhanded inimesed Tallinna Lauluväljakule, et laulda Eesti iseseisvuse toetuseks. See ei olnud ametlik pidu, vaid rahvaliikumine. Just see „mitteametlik laulupidu“ andis julguse edasiseks ja on üks põhjus, miks 1991. aastal sai Eesti taas vabaks.
Tule 3.–6. juulil 2025 Tallinna, sest just siis toimub XXVIII üldlaulupidu ja XXI tantsupidu ISEOMA. See on Eesti suurim kultuurisündmus, kus koorid, rahvatantsurühmad ja pillimehed loovad midagi, mida mujal maailmas lihtsalt ei ole. Olgu sul kaasas lipp, vihmakeep või lihtsalt soov olla kohal – see on sinu võimalus olla osa elavast ajaloost.