Igal aastal, umbes kolm päeva pärast esimest korralikku lumesadu, sünnib Eestis juurde sada tuhat suusatajat. Suusad tuuakse garaažist välja, ilmateenistuse lehte värskendatakse iga poole tunni tagant ja pere pühapäev planeeritakse suusailma järgi. Umbes kakskümmend minutit hiljem seisab sama suusataja raja ääres, trambib jalgu ja teatab, et talisport ikkagi ei ole tema jaoks. Tegelikult ei rääkinud talle lihtsalt keegi, et suusasokid on omaette teadus.
Meie kogemus ütleb, et süüdi ei ole talv ega sport. Süüdi on sokid. Sokisahtlis kuuleme iga talve alguses sama lugu: jalad külmetasid, trenn jäi pooleli ja suusad on juba osta.ee-sse üles laetud ja uut omanikku ootamas. Täpsemalt on süüdi need ühed sokid, mis sahtli põhjast esimesena kätte jäid: paksud, puuvillased ja pärit ajast, kui sokkide eest sai veel tasuda kroonides. Külmad varbad on lõpetanud rohkem suusatrenne kui ükski lumepuudus. Nii et enne, kui sel talvel jälle rajale lähed, räägime korra ausalt läbi, mis sul seal saapa sees olema peaks.
Reegel number üks: puuvill jäta koju
Alustame kõige tähtsamast, sest kui sa loed sellest artiklist ainult ühe lõigu, siis olgu see see. Puuvillane sokk on talvel reetur. Mitte sellepärast, et puuvill oleks jube halb materjal, puuvillastel sokkidel on suve ja kontori jaoks oma auväärne koht. Aga puuvill armastab vett. Ta imab higi endasse nagu käsn ja hoiab seda seal, otse vastu sinu nahka. Märg puuvill juhib soojust kehast minema kordades kiiremini kui kuiv, nii et esimesel tõusul higistad ja esimesel laskumisel külmud.
Vill teeb täpselt vastupidist. Villakiud suudab endasse võtta ligi kolmandiku oma kaalust niiskust, ilma et ta ennast märjana tunneks, ja soojustab ka niiskena edasi.
Suusasokid ehk miks õhuke on uus paks
Nüüd üllatus, mille peale iga teine ostja meie poes kulmu kergitab. Head suusasokid ei ole paksud. Loogika ütleks, et mida külmem ilm, seda paksem sokk, aga suusasaabas ütleb teist juttu. Saabas on su jala järgi valitud ja kui toppida sinna paks sokk, hakkab saabas pigistama. Pigistatud jalas ei liigu veri ja veri ongi see, mis varbaid soojas hoiab. Nii saavutab paks sokk täpselt selle, mille vastu ta ostetud sai: külmad varbad. Meie müüjad on seda vestlust maha pidanud sadu kordi ja lõpp on alati sama: klient tuleb nädal hiljem tagasi ja tunnistab, et õhuke sokk ikkagi võitis.
Õiged suusasokid on õhukesed või keskmise paksusega, istuvad jalas nagu valatud ja on tehtud niiskust juhtivast materjalist. Meriinovillased suusasokid on siin standard: piisavalt õhukesed, et saapasse mahtuda, piisavalt soojad, et miinuskraade taluda, ja nii pehmed, et ei torgi ka siis, kui oled Tartu Maratoni poole peal. Murdmaasuusatajale, kes teeb tõsist trenni, sobivad ka pikemad variandid, mis katavad sääre seal, kus suusapüksid ja saabas kokku ei saa.
Mäesuusataja ja lumelaudur, sinu jaoks on veel omakorda trikk: kompressioonpõlvikud. Pikk päev mäel tähendab tunde jäigas saapas, kus jalg on kogu aeg kergelt surve all. Kompressioon toetab verevarustust, vähendab sääre väsimust ja aitab ka taastumisel. Miks need töötavad, oleme pikemalt lahti kirjutanud eraldi artiklis, mille lingi leiad loo lõpust.
Ja veel üks asi, mida kogenud suusatajad teavad ja algajad valusalt õpivad. Suusasokid ei tohi saapas kortsu minna. Iga korts on kahe tunni pärast vill. Kui su sokk vajub säärest alla või varbast krussi, on ta vale suurusega. Kuidas õiget suurust valida, sellest on meil olemas terve juhend, samuti artikli lõpus.
Uisusokid ja jäähalli paradoks
Uisutamine on talisport, mida saab harrastada ka siis, kui lund ei tule novembris ega detsembris. Jäähallid on avatud aasta läbi ja linnaväljakute liuväljad on Eesti talve üks armsamaid asju. Aga uisusaabas on veel nõudlikum kui suusasaabas.
Uisusaabas peab istuma jalas nagu käepigistus, tihedalt ja kindlalt. Paks kohev sokk teeb uisutamise kohe raskemaks: jalg hakkab saapas liikuma, tugi kaob ja pahkluud väsivad topeltkiirusega. Hokimängijad ja iluuisutajad kannavad sageli üliõhukesi sokke või sõidavad lausa paljajalu, sest nad tahavad saabast tunda. Harrastajale me paljast jalga ei soovita, eriti laenu-uisuga, aga põhimõte jääb: head uisusokid on nagu õhukesed suusasokid, liibuvad, villased ja kuivad. Jäähallis on õhk niiske ja külm, seal tunned märga jalga eriti kiirelt.
Kelgumägi ja lumesõda ehk laste talisport
Laste talisport erineb täiskasvanute omast ühe olulise detaili poolest: laps ei tule tuppa siis, kui tal külm hakkab. Laps tuleb tuppa siis, kui kelgumägi suletakse või lumi otsa saab. Külmad ja märjad jalad avastatakse alles esikus, tavaliselt koos suure üllatusega, et sokid on kuidagi iseenesest saabastest välja rännanud ja lund täis läinud.
Sellepärast kehtib laste puhul kõik ülaltoodu topelt. Villased sokid, mitte puuvillased. Pigem kaks õhemat paari kihiti kui üks paks, sest kihtide vahele jääv õhk soojustab ja alumine kiht hoiab naha kuivana. Ja vahetuspaar olgu alati kotis, sest märgade sokkidega kelgutamine on kiireim tee köha ja nohuni. Kui laps alustab suusatrenni, on ostunimekiri lühike: suusad, saapad ja õiged suusasokid. Sokisahtlis teame hästi, et laps valib soki mustri järgi ja lapsevanem materjali järgi, sellepärast on meie lasteriiulis mõlemad korraga: villased sokid igas suuruses beebist teismeliseni, ja piisavalt lõbusad, et need ka jalga pandaks.
Talvejooks ja kepikõnd ehk trenn, mis talveund ei pea
Kõik ei pane talveks jooksutosse kappi. Eesti terviserajad on talvel omaette maailm: valgustatud rajad, krõbisev lumi ja see eriline vaikus, mida suvel ei kohta. Aga talvejooksja jalg elab keerulist elu. Ta higistab nagu suvel ja külmub nagu talvel, mõnikord sama kilomeetri jooksul.
Lahendus on ikka seesama sõna, mida sa juba ette aimad. Meriinovillane spordisokk juhib higi nahalt eemale ja hoiab sooja ka siis, kui tempo hetkeks langeb. Väldi jooksul liiga pikki ja kohevaid sokke, mis niiskust koguvad, ja vaata pigem tehnilisema koe poole. Kui väljas on päris karm pakane, aitab kihilisus ka mujal kui jalgadel: termopesu jooksuriiete all on vahe, mida tunned esimese kilomeetriga.
Kepikõndija ja talvematkaja võivad endale lubada paksemat sokki, sest matkasaapas on ruumi rohkem. Siin tulebki mängu see klassikaline paks villasokk, mida suusasaapasse ei tohtinud panna. Tal on oma õige koht olemas ja see koht on matkarada.
Pärast trenni: saun, diivan ja soojad sokid
Talispordi kõige alahinnatum osa on see, mis juhtub pärast. Trenn on tehtud, põsed punased, ja nüüd algab taastumine, mille jaoks eestlane on leiutanud sauna. Märjad suusasokid lähevad pesukorvi ja jalga läheb midagi, millel pole spordiga enam mingit pistmist: paks, pehme ja soe kootud sokk, mille ainus ülesanne on teha olemine heaks.
Siin on alpakavillastel sokkidel oma kuldne hetk. Alpakavill on meriinost veel soojem ja kergem ning tundub jalas ülimõnus. Kui tahad talvepäeva täiuslikuks muuta, siis diivanile kuulub veel alpakavillane pleed ja kätte kruus kuuma kakaoga. Seda osa talispordist ei pea keegi treenima, see tuleb loomulikult.
Kolm kiiret vastust lõpetuseks
Mitu paari sokke talispordihooajaks vaja on? Rusikareegel: kaks paari trenni jaoks, et üks saaks alati kuivada, üks paar taastumiseks ja üks vahetuspaar kotti.
Kuidas villaseid spordisokke pesta? Villaprogramm või käsipesu, maksimaalselt 30 kraadi, ja ära pane neid kuivatisse. Pikema hooldusjuhendi leiad altpoolt.
Kas kallimad suusasokid on päriselt paremad? Talispordis enamasti jah, sest vahe ei ole logos, vaid materjalis ja mugavuses. Suusasokid on ainus asi sinu ja saapa vahel. Kogu ülejäänud varustus võib olla laenatud, aga sokid olgu omad ja õiged.
Talv tuleb nagunii. Küsimus on ainult selles, kas sa võtad teda vastu külmade varvastega või mitte. Meie soovitus on selge: vaata oma villaste sokkide valik üle enne esimest lund, mitte pärast esimest külmetamist. Head suusasokid maksavad end esimese pakasega tagasi. Kohtume rajal.
Loe ka
- Sokid aktiivseks eluviisiks
- Kompressioonpõlvikud: mis need on ja miks jalad neid vajavad
- Suuruste tabel ja nõuanded: kuidas hooldada soki- ning sukatooteid
